Viljandi Lennuklubi

Lendamine Viljandis läbi aja 20. aug

erkilember  

Antud leheküljel ootame Teie poolseid mälestusi seoses lendamisega Viljandis. Olgu selleks purilennukid järve jääl või AN-2 Reinu teel, kõik on oodatud meenutama.

Kommentaarid: 5

1941.a.septembri alul hädamaandunud saksa He-111 nina ja mootorid Riia mnt sõiduteel,rattad kraavi põhjas. 1951.talvel plaanerikaared 2-mehelise plaaneriga Viljandi järve jääl.Õhkuvedu GAZ-93 tagumisele veorattale keritava trossi abil.1951.a.sügisel.langevarjuhüpped Po-2 pealt.Instruktor Harri Rump.
Ain-Hillar Arnim  |  1. detsember 2014
Harri oli aviomotoristide kursusel osaleja, võibolla ka pajatas mootori ehitusest( instruktorina?) Langevarjurite kursusel ta ei olevat olnud ei instruktorina ega kursandina. Nii teadis rääkida hr. Arvo Rand.. Küll aga oli langevarjurite kursuse lõpetanud Harri tulevane abikaasa, kes koolis oli õpetajaks ning kandis uhkelt kostüümi revääril langevarjuri märki.
Enno Öövel  |  23. august 2015
1941.a.sügisel teostas Saksa pommilennukite üksus Pärnu lennuväljalt ründelende Saaremaal asuvate Nõukogude vägede vastu.Peamine ründeobjekt oli muidugi saare keskosas paiknev suur lennuväli,kus oli tugev õhutõrje.Ilmselt liiga madalale laskunud He 111 piloodikabiinis viibinud kolm lendurit said surma.Tagapool keres viibinud radist-laskur (omamata piloodi paberid),võttis juhtimise üle,kuid tal ei lubatud Pärnu lennuväljale maanduda.Tal kästi lennuk suunata ida suunas olevale rabade alale ja langevarjuga välja hüpata.Radistina informatsiooni saanud,otsustas ta omal riisikol kütuse jatkudes välja venitada tühjale Viljandi lennuväljale.Kuigi maandusrada jäi veidi lühikeseks risti vastu olevat maanteetammi,sai radist maandumisega hakkama.Lõpppidurdust soodustasid ka paljud õhuliini telefonijuhtmed,millised jäid lennuki esiotsa ette.Liimpuitmaterjalist propellerilabad aga purunesid vastu teepinnast.Hilisematel He 111 mudelitel olid paigaldatud ainult metallist propellerilabad.
Ain Hillar Arnim  |  22. aprill 2017
Harri Rump juhatas langevarjurite kursust ALMAVÜ ruumides Lossi tänaval.Võtsin nendest isiklikult osa,kuid haiguse tõttu tuli mul need katkestada.Hüpped olid planeeritud Viljandis Po-2-lt,kui ka hiljem aerostaadilt väljaspool Viljandit.Kidas kursused edasi kulgesid,selle kohta mul puudub info.
Ain Hillar Arnim  |  24. juuli 2017
Talvine lennupäev Viljandi järvel Oli 10. jaanuar 1960 aastal .Viljandi järve vetelpäästejaama juures seisid kaks algväljaõppe plaanerit BRO-11 . Nende juurde kogunes grupp noormehi, kel oli kavatsus plaaneritega lendama hakata. Kuna plaanerid seisid katteta, olid tiivad kattunud õhukese jääkorraga. Jää eemaldamiseks klopiti tiibu kergelt. Tiiva esimest kolmandikku katvalt vineerilt ja tiiva tagaosa katvalt riidelt tuli jää suhteliselt kergelt ära, kuna need kloppimisel kergelt läbi paindusid.Vineeri ja riide ühenduskoht oli tala peal, mis läbi ei paindunud.Selle koha pealt oli jääd raske kätte saada ja nii jäidki sinna jääkonarad. Keegi sellele erilist tähelepanu ei pööranud. Nagu edaspidi selgus, oli see suur viga. Plaanerid veeti kesk järve suunaga Tartu maantee poole. Mädalepiku traaversile asetati Dabahhovi, mootorratta abil käivitatav vints. See pidi plaanerid õhku tõmbama. Esimese lennu pidi värskeltremonditud hõbedase plaaneriga tegema purilennuinstruktor Voldemar Õngo. Vintsimiseks kasutati mootorratast M-72. Vintsima asus Olev Leesment. Stardi korraldaja oli käesoleva kirjutise autor Heinar Kalam. Andsin märku ja Olev asus vintsima. Et lumi oli sattunud mootorratta ratta ja vintsi rulli vahele, siis katsed plaanerit liikuma saada ebaõnnestusid. Nüüd otsustas hr. Õngo ise vintsima minna ja palus selle lennu teha minul. Olin sellega rõõmuga nõus, ütlesin ainult, et ta mind liiga kõrgele ei tõmbaks. Start toimus sujuvalt ja kuskil 50 meetri kõrgusel vabastas instruktor, gaasi maha keerates veotrossi. Peale vabanemist hakkas plaaner läbi vajuma. Arvasin, et kiirus on väike ja andsin juhist ette. Kiiruse suurenedes hakkasin juhist tagasi tõmbama. Sellega õnnestus laskumisnurka vähendada, kuid plaaner jätkas lapiti läbivajumist kuni põrkus vastu jääd. Löögist purunesid plaaneri aluseks olev suusakarp ja fermkere. Kuna olin kinnitatud ümber kõhu oleva rihmaga, siis paindus ülakeha ette ja ma lõin oma pea vastu põlve. Üldiselt pääsesin vigastusteta. Selle peale ütles instruktor, et see võis olla lennuki või ka mehe viga (see oli minu kolmekümmne kaheksas lend). Arutanud veidi asja ,otsustas hr. Õngo lennata teise plaaneriga öeldes,et see vana hea „Piilu“ (Nimi tuli sellest, et plaaneri kapoti peal oli Tõnu Liigandi poolt maalitud piilupart) ei vea alt. Vintsima asusin mina. Tõmbasi trossi tasapisi pingule ja stardikorraldaj märguande peale andsin gaasi .Plaaner eraldus suht loiult, kuid kiiruse suurenedes hakkas kõrgust koguma, kuni äkki tross katkes. Plaaner lasi nina alla, põrkas varsti vastu jääd ja purunedes, samuti nagu minu juhitud plaaner. Õnneks pääses ka insruktor vigastusteta.. Korjasime plaanerite tükid kokku ja viisime nad remontimiseks pioneeride majja, kus oli tollal plaanerite kodu ja remondivõimalus. Kahe nädala pärast jätkasime lende. Asja arutades tulime järeldusele, et jääriba plaaneri tiival töötas nagu pidurklapp ja kaotas tiiva tõstejõu. Seega, lendama minnes tuleb lennuk täielikult ja korralikult puhastada. Heinar Kalam endine harrastuspiloot
Heinar Kalam  |  3. september 2017
Email again:

Lisa kommentaar

Nimi: E-mail:    
Kommenteeri: